Investeeringud – sambad
ELi rahvusvaheline investeerimispoliitika põhineb kolmel peamisel sambal
Investeeringute hõlbustamine
Investeeringute hõlbustamine on laiahaardeline kontseptsioon, mida investeerimisringkonnad on viimastel aastatel üha enam tunnustanud kui olulist investeeringute ligimeelitamise vahendit.
Lihtsustavad meetmed keskenduvad sellele, et investoritel oleks lihtsam investeeringuid luua, hallata ja laiendada. Üldiselt on nende meetmete eesmärk parandada investeerimiskeskkonna läbipaistvust ja prognoositavust, lihtsustada ja ühtlustada investeerimis- ja haldusmenetlusi/nõudeid ning näha ette edasikaebamis- ja läbivaatamismenetlused.
Konkreetselt hõlmavad sellised meetmed mitmesuguseid avaldamis- ja teavitamisnõudeid seoses investeeringute sisenemise ja toimimisega, kontakt- ja teabekeskuste loomist, dokumentatsiooni ja mittetäielike taotluste käsitlemisega seotud nõudeid, ühe akna süsteemi tüüpi mehhanisme. Investorite küsitlused on näidanud, et need valdkonnad on otsustava tähtsusega tegurid nende investeerimisotsuses.
Investeeringute liberaliseerimine
Investeeringute liberaliseerimise eesmärk on luua välisinvestoritele võrdsed võimalused kolmandate riikide turgudel.
Liberaliseerimine hõlmab põhimõtteid (nt turulepääs, võrdne kohtlemine ja enamsoodustusrežiim) ja kohustusi, mis võimaldavad avada kolmandate riikide turud ELi investoritele. Selliste eeskirjade eesmärk on lubada või hõlbustada ettevõtete (tütarettevõtjad, filiaalid, esindused) asutamist teenuste ja muude teenuste valdkonnas (nt tootmine, põllumajandus, kaevandamine, energiatootmine).
Näiteks võivad turulepääsu eeskirjad hõlmata piirangute kaotamist ettevõtjate arvult või tehingute väärtuselt (nt kvoodid, monopolid ja majandusvajaduste testid), välisomandi või ühisettevõtete nõuete vähendamist või kaotamist.
Investeeringute kaitse
Investeeringute kaitse standarditega antakse investoritele ja nende investeeringutele tagatised ning vastuvõtvate riikide valitsuste õigus reguleerida õiguspäraseid avaliku poliitika eesmärke.
Investeeringute kaitse lepingutes sisalduvad kohustused hõlmavad selliseid põhimõtteid nagu mittediskrimineerimine, investorite õiglane ja võrdne kohtlemine või hüvitis kolmandate riikide investorite varade sundvõõrandamise korral.
Investeeringute kaitse lepingud võivad aidata vähendada teatavates riikides investeerimise tajutavaid riske. Alates Lissaboni lepingu jõustumisest 2009. aastal on ELil välismaiste otseinvesteeringute investeeringute kaitse valdkonnas ainupädevus. EL on oma viimastes lepingutes kehtestanud selgemad eeskirjad, mis käsitlevad õigust reguleerida avaliku poliitika eesmärke, ning on märkimisväärselt läbi vaadanud ka vaidluste lahendamise mehhanismi(investeerimiskohtu süsteem, juhend investeerimiskohtu süsteemile).
Tavapäraselt sisaldasid investeeringute kaitse lepingud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanisme, mis annavad investoritele otsese juurdepääsu vahekohtumenetlusele riikide vastu.