Investeeringud – sambad
ELi rahvusvaheline investeerimispoliitika põhineb kolmel peamisel sambal
Investeeringute hõlbustamine
Investeeringute hõlbustamine on lai mõiste, mida on viimastel aastatel investeerimisringkondades rohkem tunnustatud kui olulist investeeringute ligimeelitamise vahendit.
Lihtsustamismeetmed keskenduvad sellele, et investoritel oleks lihtsam investeeringuid luua, käitada ja laiendada. Üldiselt on nende meetmete eesmärk parandada investeerimiskeskkonna läbipaistvust ja prognoositavust, lihtsustada ja ühtlustada investeerimis- ja haldusmenetlusi/-nõudeid ning näha ette edasikaebamise ja läbivaatamise menetlused.
Konkreetselt hõlmavad sellised meetmed mitmesuguseid avaldamis- ja teabenõudeid seoses investeeringute tegemise ja toimimisega, kontakt- ja teabekeskuste loomist, nõudeid mittetäielike taotluste dokumenteerimise ja käsitlemise kohta, ühtse kontaktpunkti tüüpi mehhanisme, et nimetada mõnda neist. Investorite küsitlused on toonud need valdkonnad investeerimisotsuse tegemisel oluliste teguritena esile.
Investeeringute liberaliseerimine
Investeeringute liberaliseerimise eesmärk on luua võrdsed tingimused välisinvestoritele kolmandate riikide turgudel.
Liberaliseerimine hõlmab põhimõtteid (nt turulepääs, võrdne kohtlemine ja enamsoodustusrežiim) ja kohustusi, mis võimaldavad avada kolmandate riikide turud ELi investoritele. Selliste eeskirjade eesmärk on võimaldada või hõlbustada ettevõtete (tütarettevõtjad, filiaalid, esindused) loomist teenuste ja muude kui teenuste (nt tootmine, põllumajandus, kaevandamine, energiatootmine) valdkonnas.
Näiteks võivad turulepääsu eeskirjad hõlmata operaatorite arvu või tehingute väärtuse piirangute (nt kvoodid, monopolid ja majandusvajaduste testid) kaotamist, välisosaluse nõuete või ühisettevõtete nõuete vähendamist või kaotamist.
Investeeringute kaitse
Investeeringute kaitse standardid pakuvad tagatisi investoritele ja nende investeeringutele ning vastuvõtvate riikide valitsustele õigust reguleerida õiguspäraseid avaliku poliitika eesmärke.
Investeeringute kaitse lepingutes sisalduvad kohustused hõlmavad selliseid põhimõtteid nagu mittediskrimineerimine, investorite õiglane ja erapooletu kohtlemine või kolmandates riikides asuvate investorite varade sundvõõrandamise korral makstav hüvitis.
Investeeringute kaitse lepingud võivad aidata vähendada investeerimisriske teatavates riikides. Alates Lissaboni lepingu jõustumisest 2009. aastal on ELil ainupädevus kaitsta välismaiseid otseinvesteeringuid. Oma viimastes lepingutes on EL kehtestanud selgemad eeskirjad õiguse kohta reguleerida avaliku poliitika eesmärke ning on oluliselt muutnud ka vaidluste lahendamise mehhanismi (investeerimiskohtu süsteem).
Traditsiooniliselt sisaldasid investeeringute kaitse lepingud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanisme, mis annavad investoritele otsese juurdepääsu riikide vastu suunatud vahekohtumenetlustele.